:D
09:33
10.07.09
IIK! (meie sadama keeles TERE :) )
Kuna ma nüüd olen „seagripi kahtlusega“ töölt eemaldatud (tegelt pole naljakas, siin on asi naljast väga kaugel. Rohkem kui 50 inimesel on Ayias seagripp, kellest pooled on PR-id nagu mina ja teine pool on turistid, keda tilgutite külge aheldatult hotellist välja tassitakse, maskid meditsiinitöötajatel ees) ja pean oma lamatistega kodus võitlema, siis on aega blogida küll (kõik filmid juba mitu korda ära vaadatud). Esimest korda tuli koduigatsus ka peale. Haigena on alati hea kodus olla, kui ema paratsetamooli tassib ja teed keedab! :(
See, et ma külmetanud olen (see on see, kui tutika cabrio mersuga järgi tuldi ja Larnacasse piibule viidi ning kiirteel kihutades külma sain) ja palavikku oman teeb minust teiste silmis kui pidalitõbise. Keegi ei julge suhelda minuga. Kristiina näiteks kolis korterist välja ja kui siin käib, siis ainult respiraatoriga..
Arsti juures käimisega oli muidugi suur abi tervisekindlustusest. Eelmisel aastal lootsime vaid Euroopa ravikindlustuskaardile, aga selle võib omale tagumikku toppida. Arsti juures ei võetud meid enne jutulegi, kui tehti kindlaks, et kas meil ikka päriselt ka kindlustus on ja alles siis ulatati kraadiklaas (hiljem ostsime koju ka selle, AINULT 11 euri. Kurat, röövlid!). Muidu oleks meid ka vist kuskile paati magama saadetud nagu ühe Egiptuse kodanikuga tehti. Tüüp pidi kaks päeva ootama, et kiirabi ta haiglasse viiks.. Mina töötasin samal ajal 50 m temast eemal.
Ühel hommikul kiirustasin tööle, nagu ikka viimasel minutil hakkan jooksma, ja nägin meie trepas välisukse ees mingit suurt ümbrikku. Mõtlesin, et keegi lollakas on mingi prahi maha visanud jälle. Tahtsin seda juba jalaga togida, kui nägin äkki tuttavat käekirja ja Eesti marke. Muidugi oli see Sulo plaat, mis lõpuks kohale jõudis. Ah, et miks põrandal maas? Siin ei ole postkaste :) Aadressi saime ka nii teada, et rääkisime postkontoris, mis meie maja lähedal on ja värki ja siis sealne personal teadis tänava nime öelda. Tõttöelda olen ma kahe viimase siinveedetud suve jooksul näinud vaid ühte tänavasilti (osadel majadel mingid numbrid on).
Koduga on meil muidugi suur probleem. See eesti tsikk, kes meile kodu pakkus võttis meilt üüriraha ja ütles, et maksis ära kõik. Hiljem muidugi selgus, et ta ei maksnud enda osa ning ka see on küsimärgi all, kas ta meie rahagi ära maksis. Ei teagi nüüd, varsti peame vist välja kolima.. Tema aga rahuliku südamega läheb uue nädala alguses tagasi Eestisse. Siin on sitaks kõigile võlgu.. Põgene, vaba laps, bljäät!
Põhimõtteliselt lähevad kõik koju. Eestlased riburadapidi ja ägedad aussid Ryan ja teised ka :(
Jason. Lubasin rääkida. Mu lemmik britt (khmkhm, mõned teavad rohkem!)! Eestit külastavad britid on rõvedad. Ma olin neisse alati mingisuguse eelarvamusega suhtunud, kuid siin kohtan pea iga päev kedagi toredat, kes Suur-Britanniast pärit on. Jason on vist kõige pikem mees, keda ma siiani siin näinud olen. Julgelt võin väita, et 1.90! :D Eks sellepärast ta kohe silma jäigi. Enamik mehi siin ju minu pikkused! (Kokku või lahku? Eesti keel on tõsiselt meelest ära läinud. Ühel päeval avastasime Krissuga end inglise keeles rääkimast!!!?) Jason on selline mõnus keele- ja nibuneediga otsekohene realistlik kutt (mitte nagu mu rumeenlasest Ilie, kes draamatseb. Käisime ühel päeval Raikoga klubis ja Ilie nägi meid koos. Uuris kohe, et kes too tüüp on. Ma vastasin nii nagu on, et rahvuskaaslane ja hea sõber, sellel kohe paanika a`la et ma tean küll, keda „sõpradeks“ nimetatakse. Viskas küll üle! Tõesti nagu abielus oleks, pealegi ta on alati seal, kus mina olen.:S). Nii et Jason on ametlikult mu tulevaste laste isaks kuulutatud :D. Pildile pole veel kahjuks ta sattunud, nii et peate oma uudishimuga veel mõnda aega elama :D Ütleme nii, et ta on ainus, keda ma siiani näinud olen, keda ma tõesti koju kaasa tahaks võtta!
Teine britt, kes hästi sümpaatne mu jaoks on, on Dean. Kolis Heidiga eelmisel suvel Küproselt Eestisse (arrrrmastuse vägi!) ja uskuge mind ta on nii patriootlik Eesti suhtes, et.. Rääkis üks õhtu baaris, et tema on eestlane ja armastab oma riiki. Nii mõnus oli kuulda! Meil on ikka sitaks ilus isamaa, ausõna! Saaremaa, Viljandi, Lõuna-Eesti, Pärnu suved jnejnejne. Oh, pisar tuleb silma :)
Dean (Dinoks kutsutakse, liiga palju eesnimesid tal) on siis ka üks meie crew kutt. Meie allveelaeva sukelduja ja muidu pervert nagu bosski. Päevast päeva oleme laevas koos ja ma armastan seda! Ma armastan üldse meie crew`d. Oliver, Heidi, Dean, Natali (St. Peterburist, teistele peab ütlema, et Eestist, sest vene kodanikud ei tohi töötada siin ilma tööloata. Kusjuures talle meeldib ka hirmsasti Tallinn!), Yiorgis (boss, kohalik) ja mina – me oleme suurepärased, päriselt ka! Eile tegime näiteks töö ajal kõik piipu meie station`is, käisime vahepeal basseinis ujumas (enam merre ei viitsi õhtul, saab soolaseks ju ja pealegi on bassein palju lähemal!) ja sõime bossi kulul võikusid ning jõime jääkohvi – mida elult veel tahta!! (Rõve onja, ma joon juba kohvi. Odavat Küprose veini, mida Eestis ka müüakse, joon ka nüüd. Kala söön ka. See ei ole mina!!!)
Töö juures juhtub meil alati midagi. Iga päev uued naljad ja absurdsed juhtumid. Ühel päeval näiteks Natali midagi asjatas laeval ja kui laevalt maha hakkas tulema, et klientidele vastu minna, siis midagi juhtus selle sillaga, mis kaid ja paati ühendab, ning ta kukkus vette. Klientide silme all. Sinna sitasesse sadama vette, kuhu kõik laevad oma reoveed lasevad ja kuhu meie boss eelmisel päeval konkreetselt SITAJUNNID viskas. Päev hiljem uputas Oliver sinna samasse oma telefoni ära. Kõik numbrid ja asjad on kadunud nüüd. Muidugi käis Ollu vees telefonil järel ka, seal samas kakavees, TWICE! :D
Kuna meil tihti mingid läbud laevas või maal sadamas, siis lasti ka Kristiina sellepärast töölt lahti, et ta ikkagi konkureerival paadil töötas ja meiega liiga hästi läbi sai. (Tegelt on see natuke pikem jutt. Ütleme lihtsalt nii, et eestlaste maine on siin sajaga mõnede isikute poolt ära rikutud. Ei julge enam öelda uhkusega, et Eestist pärit olen. Näiteks mu lemmik dj Paul ühel päeval küsis, et kas ma homme otsin JÄLLE uut tööd vä. Deem, see, et üks-kaks tsikki ei suuda üle paari päeva ühes kohas tööl olla, ei tähenda, et kogu meie rahvus seesugune oleks!) Ühesõnaga jah, Kristiina on siin oldud aja jooksul umbes 4 päeva tööl olnud :D Päris raske rahakoti jaoks.
Muidugi jah. Palju meil seda raha väga kulubki. Mäkis jäts odav, mahlad ja veinid (haha, arvake, kes veini joob nüüd (H)) kah, apelsinid ja kiirnuudlid muidugi mõista ka! Õhtul väljas käies kaklevad mehed, kes maksta saab. Mitmeid kordi oleme käinud Larnacas. Fred tahab meid igale poole tassida koguaeg. Nii me siis sõidame ringi ja käime söömas, piibutamas ja ükskord nägime lambist superlahedat ilutulestikku kah. Eestis ei lasta aastavahetusel ka nii palju raha õhku kui siin ühel lambipäeval hotellis tehti.. Love my life!
Eesti keelt armastame ikka sajaga! Kui ma oma elus filmihetkes elasin (olin Jasoni juures hommikul kell 6 ja ta naine tuli koju ning Krissu soovitas mul kappi või voodi alla peitu minna :D) ja Krissule messima pidin ning olukorda kirjeldasin, siis kaasosatäitjaid lugesid ka mu sõnumit ja ma ei pidanudki seda varjama. Maailmas on vaid 1 miljon inimest, kes mõistavad, mida ma kirjutan! Täiesti lõpp ju!!! Niiniiii lahe! :D
See on muidugi veel lahedam, et siin eestlaste jaoks paradiis on. Mida elult veel tahta, kui alks maksab poes naeruväärselt vähe. Bacardi kõik liitrised rummid max 11.95, kohalik tavaline hele rumm, LIITRINE 5.95. :D Bacardi Breezerid 1 eur, liitrine vein 1.45. Liitrine Smirnoff 8 euri jne. Baarides 2 euri kõik joogid, ka Long Islandid. :D Kusjuures see on siin hästi tavaline, et maksad mingi summa ja saad siis mingi aja tasuta baari. Näiteks 12 euri tund ühes kohas ja joo palju jaksad selle aja jooksul. :D Hullumaja! :D
Ja siis tulevadki igasugused haiged ideed (siin ju alksiga ei koonerdata kokteile tehes, ei ole mingeid mõõdunõusid :D). Ühel õhtul tuli üks kutt meie juurde ja küsis, et kas tahaksime 10 euri teenida 5 minutiga. Meil, et misasssja :D Rikutud nagu me oleme eksole. Kutt hakkas siis rääkima, et peame mõlemad Krissuga tema kõhu peal seisma viis minutit. Algul ikka sajaga kõhklesime, aga lõpuks mõtlesime, et mis meil kaotada on. :D Delaa oli selles, et sõpradega vedas kihla mereväes, et ta suudab kahte tsikki enda kõhul nii hoida. Kui oma 10 euri kätte saime (raskelt tuli, sest me mitu korda kukkusime maha ta pealt :D), siis ütles, et me veel 10 minni seisaks ja saame veel 10 euri. Kuna me nõus polnud, sest asi on väga kahtlane, siis ütles, et okei, seiskem siis vähem. Et kaua me nõus oleme jne. Me võtsime oma pappi ja panime jooksu – kergelt tulnud, kergelt läinud, ostsime ISE jooki :D
Ühes jamas baaris on sitaks ilusad PR-id, kes iga päev ikka meid musitasid ja ütlesid, et nüüd on sexytime ja lähme kuskile taha ruumi jne. Mitu nädalat läks enne aega, kui purjus Kristiina ütles, et davai lähme :D Enne seda muidugi boss tuli rääkima meiega ja me küsisime, et kas kutid ikka tohivad nii töö ajal sugu käia tegemas jne :D Ei mina ega Krissu arvanud, et tegelt ka kutid millekski võimelised oleksid. Tehti siis mingi ruumi uks lahti ja meid lükati sinna sisse. Liialdamata oli see ruum maksimaalselt 6 m2 suur ja täis igasugu kaste ja õllevaate ning nurgas oli veel peldikupott!!! Kui me kõik neljakesi sinna sisse lõpuks punnitasime end, siis kutid olid konkreetselt lae all. Meie Kristiinaga nii lõbusas tujus ja lõkerdasime terve aja – ei ole reaaalne ju! Lõpuks hakkasid kutid pükse maha võtma ja meile midagi suhu toppima. Meil ikka nii naljakas. Itsitasime nagu väikesed tüdrukud. Lõpuks, kui kutid aimu said, et täna vist eided kätte ei anna, siis läksid sealt laoruumist välja ja panid meid luku taha. Meil ikka nii naljakas. Kottpimedas ruumis koos peldikupotiga! :D Lõpuks meid lasti muidugi välja ka, millalgi. Kuttidel oli aga üsna solvukas või mark või midagi, et nad pea nädal aega ei öelnud meile isegi tere :D Suva ju, mehi siin küll! Nagu üks mulle ühel päeval ütles: „Sul on liiga ilus keha üksi magamise jaoks“. Hahhahaa :D
Keegi kunagi tundis huvi, et kas ma missin jääd ka siin. Ohvkoors not, sest mul juba oma lemmik baarmenid, kes mulle jääd annavad. Ilma joogita, kui vaja :D Üks, Chris Airline`sist, pani kogunisti mulle paber(ropsi)koti sisse jääd, et ma koju ka kaasa võtta saaks :D Ohjah, siin on baarmenid üldse seksud. Ma räägin, et see linn on koht, kuhu iga noor ja ilus peoloom kordki sattuma peaks. Me käime mõnel väga tired-päeval näiteks sellepärast väljas, et head mussi kuulda. Ühel päeval, kui me rikkaks saame, siis ostame Frogs`ist CD, kus on selle koha dj parimad miksid peal, siis saame kodus ka head diskot korraldada :)
Enne läks meil kuu aega, kui me jõudsime ka lõpuks Ayia suurimasse ööklubisse Castle. Suurepärane. Väljast näeb ka välja kui loss! Very stylish! VIIS erineva stiiliga tantsusaali. OMG! Ma armastan Dinot, et ta meid sinna sisse smugeldas (siin viimasel ajal on hakatud töötajatelt ka klubipiletite eest raha küsima, 10 euri special offer, nagu WTF, kes klubi pileti eest maksaks? :S). Ma nüüd laavin seda pleissi! Mina, Krissu ja Dino võiksimegi igaveseks R`n`B saali jääda!
Peale lossi külastust on meil tavaliselt kui mul vaba päev tulemas (nüüd meil kriisi tõttu iga nädal kaks day off`i), siis lähme veel Starsky`sse (Koht, kus Oliveril vabalt sissekirjutus olla võiks. Seal ta oma tsikkidele topibki näppe igale poole :D) ka. See on koht, kus ma ei ole iialgi ühtegi lugu kuulnud, mis oleks enamvähem või üldse jama. No absoluutselt kõik lood on viimase aja diskosaalide hitid. Alustades näiteks Bonkersiga! Love this song! Käiksin ka seal iga päev, kui ma nii vara tööle minema ei peaks. Siin ju nõmps see, et klubid avatakse alles 2st.. tööinimesele ei sobi noh.
Täna oligi siis see päev, kui ma hommikul ikka veel tundsin, et palavikupoiss on ikka külas vist. Kurk ka nii haige ja nohu oli lisandunud. Läksin randa, sadamasse, sinna kus ma töötan ja boss ütles, et ma KOHE takso võtaks ja haiglasse läheks. Seda seagrippi on meil siin sitaks ja hirmul on teadagi suured silmad! Kuna mul oli vaid 37.5 palavik, siis mind kuhugi ei viidud. Öeldi, et kui üle 38 tõuseb, siis helistaksin kiirabisse ja mind viiakse pealinna haiglasse. Säästuaeg ju, võiks niisama kontrollida vms. Ma töötan ju ka sellises kohas, kus puutun kokku päevas võib-olla mitme tuhande inimesega. Aga arst ütles ka, nagu ma varasemaltki teadsin, et see H1N1 ei ole midagi hullu. Pidavat nagu iga tavaline gripp olema. Igasse grippi võib ära surra või tüsistusi tekkida hiljem selle tagajärjel. Nii, et isegi kui mul peaks see olema, siis on ammu kõigil teistel ka meie seltskonnast. Eile tegime kõik koos piipu, jõime samadest klaasidest ja tegime veel igasugu ühendavaid asju ning täna olen ma nagu ma ei tea mis viirusekandja. No maskiga ikka külla ei tuleks!!!!!!!!!!!!!!!
Muidugi hästi nummi on siin haige olla. Niigi on kuratlikult palav toas päeval ja siis palavikuga veel, õeh. Voodi on läbimärjaks higistatud, aga pleedi tahaks ikka peale tõmmata..
Aga üldjoontes on kõik ikkagi hästi. Ma lihtsalt nii armastan seda kohta siin! Ayia Napa on minu koht, ma kuulun siia, nagu Margus juba Eestis rääkida teadis. Ma tahaks korra Eestisse tulla. Nii nädalaks, kaheks, mitte rohkem, ja siis tuleksin siia tagasi ja oleksingi siin. Mu üks siinne sõber, eesti kutt Fred, kes siin on neli aastat elanud, ma nii mõistan teda. Ta elab küll Larnacas, aga suht iga õhtu on oma baigi või autoga siin, Ayias. Siin on peale pidude veel midagi, mis siia kodanikke tagasi meelitab. (Ahjaa, Fredi juures käisime ka ühel päeval külas. Ta kodu on suurem kui meie maamaja Viljandis. Vaibad ja jutud, niinii kodune. See on esimene korter, mis kodu moodi välja näeb.. st mida mina siin näinud olen. Vaatasime ta juures telki ja värki. Nagu päris! :D)
Sandra, Mirjam (korterikaaslased mõlemad), Oliver, Heidi (tuli eelmisel suvel nädalaks puhkama siia, khmkhm, läks 6 kuud pikemalt, nüüd tagasi jälle) , Dino (4. hooaega järjest siin), Natali (3. hooaeg), mina.. me kõik oleme siia tagasi tulnud. Peab ju olema midagi! Ükskord kui ma rikkaks saan, siis toon kogu oma pere ja kõik siia. Kasvõi korraks, te peate seda nägema! Ma ei jõua enam iga kivi ja palmikändu pildistada.. kuigi ega te siis ka saaks täit aimu sellest siin. Õeh. Tegelikult ma juba hirmuga mõtlen viimasele õhtule siin! Aga meil on juba otsustatud, järgmisel suvel tuleme siia puhkama. Otsime sel aastal mingi odava korteri järgmiseks suveks välja.. kuu aega on kena puhata siin ja trallida :)
Krissu peaks ka varsti tööle saama ja mina laavin sajaga oma tööd! Lebo ja lot`s of funfunfun! Eile baarides juba küsiti: „maybe Yellow Submarine today?“ nagu mina armastan öelda. :D Ma olen siin linnas legend! :D Kaastöölised kutsuvad mind lihtsalt bossiks. Mina otsustan, kus ja kellega ning mis kell me piibutame, mis kell ja kuhu välja lähme, mida sööme, mida joome, mida teeme. Autoga viiakse tööle ja kõik jutud no. See on nii välja kujunenud, ma ei tea noh. (Boss ajas meie laeva kaptenile kunagi mingit sitta, et Krissu on hoor ja mina tema pimp, that`s because Krissu nii hilja laevale jõuab – teeb tööd öösel. Kapten jäi seda uskuma ja rääkis poolele linnale sellest. :D)
Koduga natuke on probleeme, aga küll ka need korda saavad. Meil on sitaks tuttavaid ja natuke ka arvestatavaid sõpru siin tekkinud ning tänavale me niikuinii ei jää. Meile pakuti juba siin oldud esimesel päeval, et me Yellokasse elama läheksime ning see võimalus on siiani olemas. Ahjaa, Sirtcu, meie maja katusel elavad kaks kutti! :D Tuleb vägisi meelde meie eelmise aasta seiklus :D
Igatsen kohukesi, kohupiimakreeme, pudinguid, hapukapsast, keedukartulit, Täta pannkooke, mannaputru, PÄRIS 2.5% piima, rabarberikooki, metsmaasikaid.. Mul on kopp ees, et mu igahommikune söök on kiirnuudlid (!!!), lõunaks võiku pluss õun ja õhtul jälle nuudlid! :D Okei, vahel teeme pidupäeva sööki ka – üks õhtu ostsime putcheryst kanafileed ja riisi, mmm.
Tegelikult on üpris raske mitme nädala taguseid asju siin meenutama hakata ja üles märkida. Sorri tõesti, siin ON muid asju, mida teha. PÄRISELT! :D
Tervitused Eestisse, Kreekasse, Inglismaale, Rumeeniasse, Austraaliasse..
Endiselt olen messija-loom, nii et +357 96 57 77 09 ootab sõnumeid :)
11.07.09
Teine päev kodus. Mul on tunne, et ma olen voodi külge kasvanud juba. Hommikul ärgates juba 37.4 palavik ja jutud. Õnneks on Mirjamil palju filme ja saan neid vahtida. Vegase filmi ning Seksi ja linna mitumitu korda. Ostsin omale selle uue 220 smsi-asja ka, et vähemalt igav poleks ja messida saaks kahesajaga :D Kes see ütles, et ainult välja higistades saab palavikust lahti? Egiptlasest kolleeg Hamido ütles, et just külmetama peab. Ei tea noh, ajuvaba. Jasonit vajan igaljuhul tohterdama! :D
Muidugi ei saakski ma terveks, kui mul Sulo plaati poleks. Plaat nii kuumaks juba mängitud, et varsti süttib põlema :D Tänantänanatänan!
Sulo - Kustunud lootus – uus lemmiklaul :)
Seltsielu on meil ka endiselt kirev. Õhtuti soojendame end üles Hamido juures rõdul koos teiste töökaaslastega sishatades ja siis edasi tantsulkatama. Eile oli selle siin veedetud aja esimene õhtu, kui me kodus olime. Kristiina seal Hamido-Dino-Natali-Heidi juures ja mina siin. Kui nüüd terveks saan ja kunagi välja lähen, siis ei tunta mind äragi vist :D Eile meie lahe iiri (pikka aega arvasin, et aussist pärit) sõber Jamie juba küsis, et mis mõttes Krissu üksi linna peal tsillib, et kus ma olen. :D Mõnna, mäletatakse veel mind :)
Jas`u!
IIK! (meie sadama keeles TERE :) )
Kuna ma nüüd olen „seagripi kahtlusega“ töölt eemaldatud (tegelt pole naljakas, siin on asi naljast väga kaugel. Rohkem kui 50 inimesel on Ayias seagripp, kellest pooled on PR-id nagu mina ja teine pool on turistid, keda tilgutite külge aheldatult hotellist välja tassitakse, maskid meditsiinitöötajatel ees) ja pean oma lamatistega kodus võitlema, siis on aega blogida küll (kõik filmid juba mitu korda ära vaadatud). Esimest korda tuli koduigatsus ka peale. Haigena on alati hea kodus olla, kui ema paratsetamooli tassib ja teed keedab! :(
See, et ma külmetanud olen (see on see, kui tutika cabrio mersuga järgi tuldi ja Larnacasse piibule viidi ning kiirteel kihutades külma sain) ja palavikku oman teeb minust teiste silmis kui pidalitõbise. Keegi ei julge suhelda minuga. Kristiina näiteks kolis korterist välja ja kui siin käib, siis ainult respiraatoriga..
Arsti juures käimisega oli muidugi suur abi tervisekindlustusest. Eelmisel aastal lootsime vaid Euroopa ravikindlustuskaardile, aga selle võib omale tagumikku toppida. Arsti juures ei võetud meid enne jutulegi, kui tehti kindlaks, et kas meil ikka päriselt ka kindlustus on ja alles siis ulatati kraadiklaas (hiljem ostsime koju ka selle, AINULT 11 euri. Kurat, röövlid!). Muidu oleks meid ka vist kuskile paati magama saadetud nagu ühe Egiptuse kodanikuga tehti. Tüüp pidi kaks päeva ootama, et kiirabi ta haiglasse viiks.. Mina töötasin samal ajal 50 m temast eemal.
Ühel hommikul kiirustasin tööle, nagu ikka viimasel minutil hakkan jooksma, ja nägin meie trepas välisukse ees mingit suurt ümbrikku. Mõtlesin, et keegi lollakas on mingi prahi maha visanud jälle. Tahtsin seda juba jalaga togida, kui nägin äkki tuttavat käekirja ja Eesti marke. Muidugi oli see Sulo plaat, mis lõpuks kohale jõudis. Ah, et miks põrandal maas? Siin ei ole postkaste :) Aadressi saime ka nii teada, et rääkisime postkontoris, mis meie maja lähedal on ja värki ja siis sealne personal teadis tänava nime öelda. Tõttöelda olen ma kahe viimase siinveedetud suve jooksul näinud vaid ühte tänavasilti (osadel majadel mingid numbrid on).
Koduga on meil muidugi suur probleem. See eesti tsikk, kes meile kodu pakkus võttis meilt üüriraha ja ütles, et maksis ära kõik. Hiljem muidugi selgus, et ta ei maksnud enda osa ning ka see on küsimärgi all, kas ta meie rahagi ära maksis. Ei teagi nüüd, varsti peame vist välja kolima.. Tema aga rahuliku südamega läheb uue nädala alguses tagasi Eestisse. Siin on sitaks kõigile võlgu.. Põgene, vaba laps, bljäät!
Põhimõtteliselt lähevad kõik koju. Eestlased riburadapidi ja ägedad aussid Ryan ja teised ka :(
Jason. Lubasin rääkida. Mu lemmik britt (khmkhm, mõned teavad rohkem!)! Eestit külastavad britid on rõvedad. Ma olin neisse alati mingisuguse eelarvamusega suhtunud, kuid siin kohtan pea iga päev kedagi toredat, kes Suur-Britanniast pärit on. Jason on vist kõige pikem mees, keda ma siiani siin näinud olen. Julgelt võin väita, et 1.90! :D Eks sellepärast ta kohe silma jäigi. Enamik mehi siin ju minu pikkused! (Kokku või lahku? Eesti keel on tõsiselt meelest ära läinud. Ühel päeval avastasime Krissuga end inglise keeles rääkimast!!!?) Jason on selline mõnus keele- ja nibuneediga otsekohene realistlik kutt (mitte nagu mu rumeenlasest Ilie, kes draamatseb. Käisime ühel päeval Raikoga klubis ja Ilie nägi meid koos. Uuris kohe, et kes too tüüp on. Ma vastasin nii nagu on, et rahvuskaaslane ja hea sõber, sellel kohe paanika a`la et ma tean küll, keda „sõpradeks“ nimetatakse. Viskas küll üle! Tõesti nagu abielus oleks, pealegi ta on alati seal, kus mina olen.:S). Nii et Jason on ametlikult mu tulevaste laste isaks kuulutatud :D. Pildile pole veel kahjuks ta sattunud, nii et peate oma uudishimuga veel mõnda aega elama :D Ütleme nii, et ta on ainus, keda ma siiani näinud olen, keda ma tõesti koju kaasa tahaks võtta!
Teine britt, kes hästi sümpaatne mu jaoks on, on Dean. Kolis Heidiga eelmisel suvel Küproselt Eestisse (arrrrmastuse vägi!) ja uskuge mind ta on nii patriootlik Eesti suhtes, et.. Rääkis üks õhtu baaris, et tema on eestlane ja armastab oma riiki. Nii mõnus oli kuulda! Meil on ikka sitaks ilus isamaa, ausõna! Saaremaa, Viljandi, Lõuna-Eesti, Pärnu suved jnejnejne. Oh, pisar tuleb silma :)
Dean (Dinoks kutsutakse, liiga palju eesnimesid tal) on siis ka üks meie crew kutt. Meie allveelaeva sukelduja ja muidu pervert nagu bosski. Päevast päeva oleme laevas koos ja ma armastan seda! Ma armastan üldse meie crew`d. Oliver, Heidi, Dean, Natali (St. Peterburist, teistele peab ütlema, et Eestist, sest vene kodanikud ei tohi töötada siin ilma tööloata. Kusjuures talle meeldib ka hirmsasti Tallinn!), Yiorgis (boss, kohalik) ja mina – me oleme suurepärased, päriselt ka! Eile tegime näiteks töö ajal kõik piipu meie station`is, käisime vahepeal basseinis ujumas (enam merre ei viitsi õhtul, saab soolaseks ju ja pealegi on bassein palju lähemal!) ja sõime bossi kulul võikusid ning jõime jääkohvi – mida elult veel tahta!! (Rõve onja, ma joon juba kohvi. Odavat Küprose veini, mida Eestis ka müüakse, joon ka nüüd. Kala söön ka. See ei ole mina!!!)
Töö juures juhtub meil alati midagi. Iga päev uued naljad ja absurdsed juhtumid. Ühel päeval näiteks Natali midagi asjatas laeval ja kui laevalt maha hakkas tulema, et klientidele vastu minna, siis midagi juhtus selle sillaga, mis kaid ja paati ühendab, ning ta kukkus vette. Klientide silme all. Sinna sitasesse sadama vette, kuhu kõik laevad oma reoveed lasevad ja kuhu meie boss eelmisel päeval konkreetselt SITAJUNNID viskas. Päev hiljem uputas Oliver sinna samasse oma telefoni ära. Kõik numbrid ja asjad on kadunud nüüd. Muidugi käis Ollu vees telefonil järel ka, seal samas kakavees, TWICE! :D
Kuna meil tihti mingid läbud laevas või maal sadamas, siis lasti ka Kristiina sellepärast töölt lahti, et ta ikkagi konkureerival paadil töötas ja meiega liiga hästi läbi sai. (Tegelt on see natuke pikem jutt. Ütleme lihtsalt nii, et eestlaste maine on siin sajaga mõnede isikute poolt ära rikutud. Ei julge enam öelda uhkusega, et Eestist pärit olen. Näiteks mu lemmik dj Paul ühel päeval küsis, et kas ma homme otsin JÄLLE uut tööd vä. Deem, see, et üks-kaks tsikki ei suuda üle paari päeva ühes kohas tööl olla, ei tähenda, et kogu meie rahvus seesugune oleks!) Ühesõnaga jah, Kristiina on siin oldud aja jooksul umbes 4 päeva tööl olnud :D Päris raske rahakoti jaoks.
Muidugi jah. Palju meil seda raha väga kulubki. Mäkis jäts odav, mahlad ja veinid (haha, arvake, kes veini joob nüüd (H)) kah, apelsinid ja kiirnuudlid muidugi mõista ka! Õhtul väljas käies kaklevad mehed, kes maksta saab. Mitmeid kordi oleme käinud Larnacas. Fred tahab meid igale poole tassida koguaeg. Nii me siis sõidame ringi ja käime söömas, piibutamas ja ükskord nägime lambist superlahedat ilutulestikku kah. Eestis ei lasta aastavahetusel ka nii palju raha õhku kui siin ühel lambipäeval hotellis tehti.. Love my life!
Eesti keelt armastame ikka sajaga! Kui ma oma elus filmihetkes elasin (olin Jasoni juures hommikul kell 6 ja ta naine tuli koju ning Krissu soovitas mul kappi või voodi alla peitu minna :D) ja Krissule messima pidin ning olukorda kirjeldasin, siis kaasosatäitjaid lugesid ka mu sõnumit ja ma ei pidanudki seda varjama. Maailmas on vaid 1 miljon inimest, kes mõistavad, mida ma kirjutan! Täiesti lõpp ju!!! Niiniiii lahe! :D
See on muidugi veel lahedam, et siin eestlaste jaoks paradiis on. Mida elult veel tahta, kui alks maksab poes naeruväärselt vähe. Bacardi kõik liitrised rummid max 11.95, kohalik tavaline hele rumm, LIITRINE 5.95. :D Bacardi Breezerid 1 eur, liitrine vein 1.45. Liitrine Smirnoff 8 euri jne. Baarides 2 euri kõik joogid, ka Long Islandid. :D Kusjuures see on siin hästi tavaline, et maksad mingi summa ja saad siis mingi aja tasuta baari. Näiteks 12 euri tund ühes kohas ja joo palju jaksad selle aja jooksul. :D Hullumaja! :D
Ja siis tulevadki igasugused haiged ideed (siin ju alksiga ei koonerdata kokteile tehes, ei ole mingeid mõõdunõusid :D). Ühel õhtul tuli üks kutt meie juurde ja küsis, et kas tahaksime 10 euri teenida 5 minutiga. Meil, et misasssja :D Rikutud nagu me oleme eksole. Kutt hakkas siis rääkima, et peame mõlemad Krissuga tema kõhu peal seisma viis minutit. Algul ikka sajaga kõhklesime, aga lõpuks mõtlesime, et mis meil kaotada on. :D Delaa oli selles, et sõpradega vedas kihla mereväes, et ta suudab kahte tsikki enda kõhul nii hoida. Kui oma 10 euri kätte saime (raskelt tuli, sest me mitu korda kukkusime maha ta pealt :D), siis ütles, et me veel 10 minni seisaks ja saame veel 10 euri. Kuna me nõus polnud, sest asi on väga kahtlane, siis ütles, et okei, seiskem siis vähem. Et kaua me nõus oleme jne. Me võtsime oma pappi ja panime jooksu – kergelt tulnud, kergelt läinud, ostsime ISE jooki :D
Ühes jamas baaris on sitaks ilusad PR-id, kes iga päev ikka meid musitasid ja ütlesid, et nüüd on sexytime ja lähme kuskile taha ruumi jne. Mitu nädalat läks enne aega, kui purjus Kristiina ütles, et davai lähme :D Enne seda muidugi boss tuli rääkima meiega ja me küsisime, et kas kutid ikka tohivad nii töö ajal sugu käia tegemas jne :D Ei mina ega Krissu arvanud, et tegelt ka kutid millekski võimelised oleksid. Tehti siis mingi ruumi uks lahti ja meid lükati sinna sisse. Liialdamata oli see ruum maksimaalselt 6 m2 suur ja täis igasugu kaste ja õllevaate ning nurgas oli veel peldikupott!!! Kui me kõik neljakesi sinna sisse lõpuks punnitasime end, siis kutid olid konkreetselt lae all. Meie Kristiinaga nii lõbusas tujus ja lõkerdasime terve aja – ei ole reaaalne ju! Lõpuks hakkasid kutid pükse maha võtma ja meile midagi suhu toppima. Meil ikka nii naljakas. Itsitasime nagu väikesed tüdrukud. Lõpuks, kui kutid aimu said, et täna vist eided kätte ei anna, siis läksid sealt laoruumist välja ja panid meid luku taha. Meil ikka nii naljakas. Kottpimedas ruumis koos peldikupotiga! :D Lõpuks meid lasti muidugi välja ka, millalgi. Kuttidel oli aga üsna solvukas või mark või midagi, et nad pea nädal aega ei öelnud meile isegi tere :D Suva ju, mehi siin küll! Nagu üks mulle ühel päeval ütles: „Sul on liiga ilus keha üksi magamise jaoks“. Hahhahaa :D
Keegi kunagi tundis huvi, et kas ma missin jääd ka siin. Ohvkoors not, sest mul juba oma lemmik baarmenid, kes mulle jääd annavad. Ilma joogita, kui vaja :D Üks, Chris Airline`sist, pani kogunisti mulle paber(ropsi)koti sisse jääd, et ma koju ka kaasa võtta saaks :D Ohjah, siin on baarmenid üldse seksud. Ma räägin, et see linn on koht, kuhu iga noor ja ilus peoloom kordki sattuma peaks. Me käime mõnel väga tired-päeval näiteks sellepärast väljas, et head mussi kuulda. Ühel päeval, kui me rikkaks saame, siis ostame Frogs`ist CD, kus on selle koha dj parimad miksid peal, siis saame kodus ka head diskot korraldada :)
Enne läks meil kuu aega, kui me jõudsime ka lõpuks Ayia suurimasse ööklubisse Castle. Suurepärane. Väljast näeb ka välja kui loss! Very stylish! VIIS erineva stiiliga tantsusaali. OMG! Ma armastan Dinot, et ta meid sinna sisse smugeldas (siin viimasel ajal on hakatud töötajatelt ka klubipiletite eest raha küsima, 10 euri special offer, nagu WTF, kes klubi pileti eest maksaks? :S). Ma nüüd laavin seda pleissi! Mina, Krissu ja Dino võiksimegi igaveseks R`n`B saali jääda!
Peale lossi külastust on meil tavaliselt kui mul vaba päev tulemas (nüüd meil kriisi tõttu iga nädal kaks day off`i), siis lähme veel Starsky`sse (Koht, kus Oliveril vabalt sissekirjutus olla võiks. Seal ta oma tsikkidele topibki näppe igale poole :D) ka. See on koht, kus ma ei ole iialgi ühtegi lugu kuulnud, mis oleks enamvähem või üldse jama. No absoluutselt kõik lood on viimase aja diskosaalide hitid. Alustades näiteks Bonkersiga! Love this song! Käiksin ka seal iga päev, kui ma nii vara tööle minema ei peaks. Siin ju nõmps see, et klubid avatakse alles 2st.. tööinimesele ei sobi noh.
Täna oligi siis see päev, kui ma hommikul ikka veel tundsin, et palavikupoiss on ikka külas vist. Kurk ka nii haige ja nohu oli lisandunud. Läksin randa, sadamasse, sinna kus ma töötan ja boss ütles, et ma KOHE takso võtaks ja haiglasse läheks. Seda seagrippi on meil siin sitaks ja hirmul on teadagi suured silmad! Kuna mul oli vaid 37.5 palavik, siis mind kuhugi ei viidud. Öeldi, et kui üle 38 tõuseb, siis helistaksin kiirabisse ja mind viiakse pealinna haiglasse. Säästuaeg ju, võiks niisama kontrollida vms. Ma töötan ju ka sellises kohas, kus puutun kokku päevas võib-olla mitme tuhande inimesega. Aga arst ütles ka, nagu ma varasemaltki teadsin, et see H1N1 ei ole midagi hullu. Pidavat nagu iga tavaline gripp olema. Igasse grippi võib ära surra või tüsistusi tekkida hiljem selle tagajärjel. Nii, et isegi kui mul peaks see olema, siis on ammu kõigil teistel ka meie seltskonnast. Eile tegime kõik koos piipu, jõime samadest klaasidest ja tegime veel igasugu ühendavaid asju ning täna olen ma nagu ma ei tea mis viirusekandja. No maskiga ikka külla ei tuleks!!!!!!!!!!!!!!!
Muidugi hästi nummi on siin haige olla. Niigi on kuratlikult palav toas päeval ja siis palavikuga veel, õeh. Voodi on läbimärjaks higistatud, aga pleedi tahaks ikka peale tõmmata..
Aga üldjoontes on kõik ikkagi hästi. Ma lihtsalt nii armastan seda kohta siin! Ayia Napa on minu koht, ma kuulun siia, nagu Margus juba Eestis rääkida teadis. Ma tahaks korra Eestisse tulla. Nii nädalaks, kaheks, mitte rohkem, ja siis tuleksin siia tagasi ja oleksingi siin. Mu üks siinne sõber, eesti kutt Fred, kes siin on neli aastat elanud, ma nii mõistan teda. Ta elab küll Larnacas, aga suht iga õhtu on oma baigi või autoga siin, Ayias. Siin on peale pidude veel midagi, mis siia kodanikke tagasi meelitab. (Ahjaa, Fredi juures käisime ka ühel päeval külas. Ta kodu on suurem kui meie maamaja Viljandis. Vaibad ja jutud, niinii kodune. See on esimene korter, mis kodu moodi välja näeb.. st mida mina siin näinud olen. Vaatasime ta juures telki ja värki. Nagu päris! :D)
Sandra, Mirjam (korterikaaslased mõlemad), Oliver, Heidi (tuli eelmisel suvel nädalaks puhkama siia, khmkhm, läks 6 kuud pikemalt, nüüd tagasi jälle) , Dino (4. hooaega järjest siin), Natali (3. hooaeg), mina.. me kõik oleme siia tagasi tulnud. Peab ju olema midagi! Ükskord kui ma rikkaks saan, siis toon kogu oma pere ja kõik siia. Kasvõi korraks, te peate seda nägema! Ma ei jõua enam iga kivi ja palmikändu pildistada.. kuigi ega te siis ka saaks täit aimu sellest siin. Õeh. Tegelikult ma juba hirmuga mõtlen viimasele õhtule siin! Aga meil on juba otsustatud, järgmisel suvel tuleme siia puhkama. Otsime sel aastal mingi odava korteri järgmiseks suveks välja.. kuu aega on kena puhata siin ja trallida :)
Krissu peaks ka varsti tööle saama ja mina laavin sajaga oma tööd! Lebo ja lot`s of funfunfun! Eile baarides juba küsiti: „maybe Yellow Submarine today?“ nagu mina armastan öelda. :D Ma olen siin linnas legend! :D Kaastöölised kutsuvad mind lihtsalt bossiks. Mina otsustan, kus ja kellega ning mis kell me piibutame, mis kell ja kuhu välja lähme, mida sööme, mida joome, mida teeme. Autoga viiakse tööle ja kõik jutud no. See on nii välja kujunenud, ma ei tea noh. (Boss ajas meie laeva kaptenile kunagi mingit sitta, et Krissu on hoor ja mina tema pimp, that`s because Krissu nii hilja laevale jõuab – teeb tööd öösel. Kapten jäi seda uskuma ja rääkis poolele linnale sellest. :D)
Koduga natuke on probleeme, aga küll ka need korda saavad. Meil on sitaks tuttavaid ja natuke ka arvestatavaid sõpru siin tekkinud ning tänavale me niikuinii ei jää. Meile pakuti juba siin oldud esimesel päeval, et me Yellokasse elama läheksime ning see võimalus on siiani olemas. Ahjaa, Sirtcu, meie maja katusel elavad kaks kutti! :D Tuleb vägisi meelde meie eelmise aasta seiklus :D
Igatsen kohukesi, kohupiimakreeme, pudinguid, hapukapsast, keedukartulit, Täta pannkooke, mannaputru, PÄRIS 2.5% piima, rabarberikooki, metsmaasikaid.. Mul on kopp ees, et mu igahommikune söök on kiirnuudlid (!!!), lõunaks võiku pluss õun ja õhtul jälle nuudlid! :D Okei, vahel teeme pidupäeva sööki ka – üks õhtu ostsime putcheryst kanafileed ja riisi, mmm.
Tegelikult on üpris raske mitme nädala taguseid asju siin meenutama hakata ja üles märkida. Sorri tõesti, siin ON muid asju, mida teha. PÄRISELT! :D
Tervitused Eestisse, Kreekasse, Inglismaale, Rumeeniasse, Austraaliasse..
Endiselt olen messija-loom, nii et +357 96 57 77 09 ootab sõnumeid :)
11.07.09
Teine päev kodus. Mul on tunne, et ma olen voodi külge kasvanud juba. Hommikul ärgates juba 37.4 palavik ja jutud. Õnneks on Mirjamil palju filme ja saan neid vahtida. Vegase filmi ning Seksi ja linna mitumitu korda. Ostsin omale selle uue 220 smsi-asja ka, et vähemalt igav poleks ja messida saaks kahesajaga :D Kes see ütles, et ainult välja higistades saab palavikust lahti? Egiptlasest kolleeg Hamido ütles, et just külmetama peab. Ei tea noh, ajuvaba. Jasonit vajan igaljuhul tohterdama! :D
Muidugi ei saakski ma terveks, kui mul Sulo plaati poleks. Plaat nii kuumaks juba mängitud, et varsti süttib põlema :D Tänantänanatänan!
Sulo - Kustunud lootus – uus lemmiklaul :)
Seltsielu on meil ka endiselt kirev. Õhtuti soojendame end üles Hamido juures rõdul koos teiste töökaaslastega sishatades ja siis edasi tantsulkatama. Eile oli selle siin veedetud aja esimene õhtu, kui me kodus olime. Kristiina seal Hamido-Dino-Natali-Heidi juures ja mina siin. Kui nüüd terveks saan ja kunagi välja lähen, siis ei tunta mind äragi vist :D Eile meie lahe iiri (pikka aega arvasin, et aussist pärit) sõber Jamie juba küsis, et mis mõttes Krissu üksi linna peal tsillib, et kus ma olen. :D Mõnna, mäletatakse veel mind :)
Jas`u!
