Pärast viimase tööpäeva lõppu magasin 18 h jutti, okei, vahepeal oli 1tunnine piibupeatus, aga jah. Vot nii palju und ma vajasingi, oli ju nädal aega magatud igal ööl 1-3 tundi. Ayia fcking Napa! :D
Esimesel vabal päeval võtsime laenutusest rattad, jamasime hullult nendega, sest mu ratta sadul keerles ja kukkus alla koguaeg. Lõpuks kui korda saime kõik, panimegi vurama Cape Gkreko poole. Pisike peatus merekoobastes, et oma Yellow Submarine`i näha. Boss oli nii sillas, kui meid nägi. Kutsus kohe paati ja värki. See oli küll mu elu hulleim ujumine, JÕHKER torm oli merel! Varba sain peaaegu otsast ära tiritud ja kõik jutud noh, alles täna hommikul vaatasin, et eelmine vigastus hakkab ära paranema – sitt päev! No ronisime siis mööda kaljut uuesti tagasi üles oma rataste juurde ja panime uhama. Palju palju fantastilisi kohti, fotopiktuuuresid ja palju mägedest ülesõitmisi – ikka ratas käekõrval! :D Kohe näha, et kolm kuud lillegi liigutanud pole trenni suhtes. Kui lõpuks saare tippu jõusime ja varju leidsime, siis ma armusin – see on koht, kuhu ma ühel õhtul veel piibule tahan minna – imeilus! Edasi läksime Protarasesse shoppama. Nalja sai rohkem kui rubla eest, autode tuututamisi ka hulgaliselt. Ühe fänni leidsime ka, kes meist triljon korda mööda sõitis, iga korraga aina rohkem naeratama hakkas ja viimasel korral lehvitas lausa – põhjamaamees vist, pika vinnaga :D
Enivei saime kõik suveniirid ostetud ja paar hilpugi (kollase laheda pluusi ja ROHELISED kingad, mmm). Kokku sõitsime selle tripiga 32 km – nagu lumme lasta! :D Tagumik nii valus, nagu oleks eile geipoisse mänginud! Õhtul muidugi oli vaja veel sadamasse minna – ei suuda ühtegi päeva eemal olla ju! :D Benjamini käisime ka otsimas, see on see rootsi kutt, kes seagrippi nakatus ja koju minna ei saanud Kristiina Rootsi mehega. Igal juhul üles leidsime ta haigla ja tema (need kutid ju telefone reisile kaasa ei võtnud, kuid me ju tublid ja ikka üles leiame kõik! :D). Tal oli ikka vägaväga paha olla, aga kui meie oma võlukepikeste, vedrudega peavõrude ja liblikatiibadega sisse astusime, läks ta silm kohe särama! :D
(Nende kuttidega oli üldse oma teema. Tutvusime läbulaeval nii, et Krissu vaatas, et miks kaks imeilusat kutti mingi kassivad nurgas ja läksime lõbustama neid. Järgmisel õhtul avastasime end juba nende hotellitoast pokkerit mängimas, joomas, topless-jooksu hotelli koridoris tegemas, lap-dance`ist osa saamas jnejnejne :D Ahjaa, ei pea vist mainima, et terve linn teab juba meid ja nendest ja meie tegemistest :D Mu boss on muidugi esmajärguline teadja, ta teab vist iga sõna, mida ma tööväliselt ütlen ja iga kord kui netti uusi pilte laen, saan tööl kohe kommentaarid selle kohta :D).
Päris õhtul läksime oma seagripi pisikutega (kõik käisid haiglas maskidega, aga meile ei antud millegi pärast :D) veel sadamasse Dinoga piibutama ja värki. Noh, nagu ikka.
Kolmapäev oli meie teine vaba päev, mil läksime Aphrodite`i laevaga kruiisima. Sõitsime Türgini välja, suurepärane! Kauniskaunis. Meie muidugi olime jälle päevastaarid laeval, sest oli vaja oma jumper-i võimeid lihvida – hüppasime oma 50 korda päeva jooksul laeva kõrgeimalt tekilt alla – kaif! Pärast reisi käisime jälle mu meest haiglas vaatamas. Ta vaeseke ikka säras sajaga jälle, kui meid nägi. Tegime temaga ja ta maskiga koos pilte, mille me järgmisel päeval ilma tema teadmata ära ilmutasime ja talle kinkisime.
Õhtul pidi meie viimane BoozeCruise olema. Panime oma liblikatiivad selga ja kutid pidid Baywatch`i „kostüümidega“ tulema ja kõik jutud. Mis kohapeal selgus, oli see, et laev on over bookitud ja keegi meist ei saa minna! Päris nigel. Läksime siis briti kuttidega nende balconyle rummi jooma kuniks üks neist kurjaks sai, et me Krissuga paar sõna inglise keeles ei rääkinud. Minu tüüp kohe meist kaitsma ja kutid oleks omavahel kaklema läinud. Meil viskas nii üle ja jalutasime ilma sõnagi lausumata minema – nemad jäävad ilma! Hiljem square`il muidugi kohtusime nendega ja kõik olid maha rahunenud, sõpradeks tagasi joonud :D
Ühel hetkel tuli Jake – mu selle suve parim sõber. Ta teab vist KÕIKE, mis ma siin teinud olen. Kellega, kus, mida ja miks. Me nimelt töötasime iga päev koos ühe laua taga ja nii mõnedki asjad tulid päevavalgele kogemata :D Enivei, ta oli end väga täis joonud ja tuli mind kallistama, võttis põlvede tagant mul kinni, tõstis õhku ja lihtsalt viskas asfalti peale maha. Mina oma minikleidi, kingade ja kaabuga seal lamamas, no püsti ei saanud, nii fcking valus oli! Lõpuks üks PR kuskilt tuli mulle appi, Jake jooksis minema.
Neljapäeva hommikul pidime minema Black Pearl`i laevale, et sellega tsillida – mu lemmik piraadipoisid seal ju töötavad ja paat nii kõrge, et saaks hirmasti hüpata! Hommikul oli aga hoopis teine lugu. Olin mina eelmisel õhtul end parajasse peotujusse sättinud ja Frogs`i kuttidega läbutama läinud. Hommikul ärkasin üles ning oleks infarkti saanud – ma olin kellegi villas! Telks poole seina suurune ja akvaarium koos imeliste kaladega veel suurem. Mingi kuradi lind, kes rääkida üritas midagi, istus mu kõrval. Mu telefon oli kadunud, riided, kaabu ja kingad ka. Kuulsin kedagi vannitoas veega sulistamas.. Kui ta sealt väljus, jagasin matsu lahti, kus ma olen! :D Kuna mu asjad olid endiselt kadunud ja tuba oli ime, uurisin, mis kell olla võiks ja sain vastuseks, et olen juba 1,5h hiljaks jäänud oma laevatripile – päris sitt! Telefoni aku oli ka muidugi tühi ja Kristiina ootas mind.. Ainuke, mida ma sel hetkel öelda oskasin oli „oh my God!“ ja nii vähemalt 100 korda. Tüüp lubas peksa anda mulle juba, kui ma kohe ei lõpeta :D
Uurisin ka kuti käest, et kes ta meie lemmikkohas üldse on. Kord teeb jooke ja kord on dj, aga iga päev on ta niisama tsillimas seal enivei. Ta vastas, et manager – ups! :D Ma ikka valin õigeid mehi ma ütlen, niisama workerseid ikka ei tahaks ju :D Kui ma lõpuks oma asjad üles leidsin ja välja selgitanud olin, mis öösel toimus, siis otsustasin siiski koju minna. Telefoni sisse lülitades kohe sõnumimeri pihta hakkas ja mu mees helistama, et kus olin, et Kristiina oli otsinud mind öösel jne. UPS! Benji oli ka messinud, et seagrippi enam pole ja et ta hotellis ja ootab mind külla nüüd. Mina aga läksin oma päeva basseini äärde veetma, sest see oli küll pohmakas, mis mind vaevas. Õhtuni välja mu pea keerles nagu karussell otsas.
Õhtul sain eelmise öö eest omale Frogs`i laheda topi vähemalt! :D
Enne veel võtsime rattad laenutusest ja käisime Benji juures hotellis teises maailma otsas – ta küll terve ei ole. Ütles, et ei saanud üldse seagripi vastaseid medikamentegi, arst lihtsalt kirjutas ta haiglast välja. Enivei istusime ta superluksis hotellitoas ja vaatasime telksist vene multikaid Breezeri ja piibu saatel. Kuna B pidi samal õhtul lahkuma saarelt, koju, siis oligi see meie viimane koos veedetud õhtu ja ühtlasi andsime talle ilmutatud pildid ka üle, ei usu, et kutt sillas oli ju! :D
Vurasime ratastega taas kodu poole, et välja minna sest otsustsime kõik lemmikkohad sel õhtul läbi käia – Frogs, Airlines, BigDogs, Aruba, Kahlua, Ambassades, Starskys, Castle, River Raggae. Viimane on kusjuures kõige omapärased klubi ever! Outdoor, esiteks ja see ilmatuma suur bassein, palmid, shisha, palju musti ja suurepärane muusika. (Ühel päeval käisime vahepeol seal – ei ole lahe pärast vahuseks saamist basseinis ujuda ju – mm, love this place!)
Meie viimane päev, reede, oli eriti teguderohke. Kuna eelmisel õhtul sai alles päikesetõusuga koju tuldud, siis uni oli magus ning kell 12 telefoni helisedes ei tahtnud üldsegi vastata. Päeva probleem oli see, et kes meie kohvrid kokku pakib – asju ju sigapalju juurde ostetud/varastatud/saadud.
Enivei istusime üsna pea oma rataste selga ja läksime randa viimast korda nautima kõrvetavalt kuuma rannaliiva ja laksuvaid Vahemere laineid. Päeva viimasele Yelloka reisile otsustasime juba ammu minna ning see oli ka üle ootuste lahe! Sattusime oma hüppamistega nii hoogu, et ei märganudki, kui tund aega ujumist otsas oli. Ja siis hakkasime järjest kõigiga hüvasti jätma, Krissu pisarsilmil ja mina üllataval kombel mitte. Boss oli nii külm ja, noh mees, kes oma tundeid jällegi ei näita välja. Ta tegi mingeid nõmedaid nalju teemal, et me ei tööta enam tema jaoks ja miks see teda peaks kottima, kas ja kuidas me lennujaama saame, me ei tööta tema heaks ju! Meil oli siis, et fain ja jalutasime minema. Kui ta lõpuks mind paati tagasi kutsus – üle terve sadama röökides, ei läinud ma lihtsalt kohale. Las see jääda tema südametunnistusele :)
Rallisime veel linnapeal ringi, et viimased suveniirid kaasa osta ja viimane korralik söögikord enne kojujõudmist.
Kui me kolm tundi enne ärasõitu koju jõudsime ja pakkima hakkasime oli ikka päris hullumaja küll, kohver oleks justkui kahanenud sadu kordi vahepeal. Tegime ikka rõõmsasti piipu selle kõige juures ja ohkisime, et kas tõesti peame juba ära minema. Alles ju pakkisime oma asju Eestis, nüüd läheme tagasi juba. Ja siis tuli tema.. Kui me hüvasti jätsime ja ta palus mitte VÕÕRAKS jääda, siis mul ei tulnudki pisarapoissi – kummaline (praegu seda kirjutades tahab vägisi tulla). Aga vot kui ma selja keerasin ja tema kaugenevaid samme kuulsin.. my God! Me olime eelnevalt kokku leppinud, et lennujaama viib meid meie üks keskealine ja mitte nii lahe töökaaslane, sest nii on kõigile kergem..
Lõpuks oli meil pool tundi aega, et square`il käia ja kõigi töötavate PR-idega hüvasti jätta. Frogsi kutid, Mayo, Airline`si rahvas ja muidugi minu tulevane abikaasa. :D Tüüp ütles, et ta teab, et me tuleme veel tagasi täna – fck, me ei teadnud isegi täpselt.
Ja nüüd oleme Praha lennujaamas, Krissu magab tooli peal nagu kreeka ee ja mina tsillin. Hetk tagasi jäime peldikusse kinni, koristajatädi tõmbas ukse kinni, aga ei veendunud enne, et meil link olemas oleks. Meil nalja kui palju muidugi, me oleme üldse päev otsa irvitanud nagu segased :D
Ahjaa, siin on soe kah, 10 kraadi tervelt! Uni niidab ja oleme külmumise äärel – sel suvel enne tänast vajasin vaid ühel õhtul dressikat, sest oli vaja öösel veesõda mängida ja hiljem tuule käes hakkas veidi külm.
Kusjuures mul ei ole ikka veel tunnet, et me koju lähmegi päriselt. Homme lähme Yelloka peale tööle, eksju? Kõik ütlevad KALIMERA meile hommikul ja õhtul lähme jälle square`ile möllama, et hommikul paha oleks jälle, onju?
Esimesel vabal päeval võtsime laenutusest rattad, jamasime hullult nendega, sest mu ratta sadul keerles ja kukkus alla koguaeg. Lõpuks kui korda saime kõik, panimegi vurama Cape Gkreko poole. Pisike peatus merekoobastes, et oma Yellow Submarine`i näha. Boss oli nii sillas, kui meid nägi. Kutsus kohe paati ja värki. See oli küll mu elu hulleim ujumine, JÕHKER torm oli merel! Varba sain peaaegu otsast ära tiritud ja kõik jutud noh, alles täna hommikul vaatasin, et eelmine vigastus hakkab ära paranema – sitt päev! No ronisime siis mööda kaljut uuesti tagasi üles oma rataste juurde ja panime uhama. Palju palju fantastilisi kohti, fotopiktuuuresid ja palju mägedest ülesõitmisi – ikka ratas käekõrval! :D Kohe näha, et kolm kuud lillegi liigutanud pole trenni suhtes. Kui lõpuks saare tippu jõusime ja varju leidsime, siis ma armusin – see on koht, kuhu ma ühel õhtul veel piibule tahan minna – imeilus! Edasi läksime Protarasesse shoppama. Nalja sai rohkem kui rubla eest, autode tuututamisi ka hulgaliselt. Ühe fänni leidsime ka, kes meist triljon korda mööda sõitis, iga korraga aina rohkem naeratama hakkas ja viimasel korral lehvitas lausa – põhjamaamees vist, pika vinnaga :D
Enivei saime kõik suveniirid ostetud ja paar hilpugi (kollase laheda pluusi ja ROHELISED kingad, mmm). Kokku sõitsime selle tripiga 32 km – nagu lumme lasta! :D Tagumik nii valus, nagu oleks eile geipoisse mänginud! Õhtul muidugi oli vaja veel sadamasse minna – ei suuda ühtegi päeva eemal olla ju! :D Benjamini käisime ka otsimas, see on see rootsi kutt, kes seagrippi nakatus ja koju minna ei saanud Kristiina Rootsi mehega. Igal juhul üles leidsime ta haigla ja tema (need kutid ju telefone reisile kaasa ei võtnud, kuid me ju tublid ja ikka üles leiame kõik! :D). Tal oli ikka vägaväga paha olla, aga kui meie oma võlukepikeste, vedrudega peavõrude ja liblikatiibadega sisse astusime, läks ta silm kohe särama! :D
(Nende kuttidega oli üldse oma teema. Tutvusime läbulaeval nii, et Krissu vaatas, et miks kaks imeilusat kutti mingi kassivad nurgas ja läksime lõbustama neid. Järgmisel õhtul avastasime end juba nende hotellitoast pokkerit mängimas, joomas, topless-jooksu hotelli koridoris tegemas, lap-dance`ist osa saamas jnejnejne :D Ahjaa, ei pea vist mainima, et terve linn teab juba meid ja nendest ja meie tegemistest :D Mu boss on muidugi esmajärguline teadja, ta teab vist iga sõna, mida ma tööväliselt ütlen ja iga kord kui netti uusi pilte laen, saan tööl kohe kommentaarid selle kohta :D).
Päris õhtul läksime oma seagripi pisikutega (kõik käisid haiglas maskidega, aga meile ei antud millegi pärast :D) veel sadamasse Dinoga piibutama ja värki. Noh, nagu ikka.
Kolmapäev oli meie teine vaba päev, mil läksime Aphrodite`i laevaga kruiisima. Sõitsime Türgini välja, suurepärane! Kauniskaunis. Meie muidugi olime jälle päevastaarid laeval, sest oli vaja oma jumper-i võimeid lihvida – hüppasime oma 50 korda päeva jooksul laeva kõrgeimalt tekilt alla – kaif! Pärast reisi käisime jälle mu meest haiglas vaatamas. Ta vaeseke ikka säras sajaga jälle, kui meid nägi. Tegime temaga ja ta maskiga koos pilte, mille me järgmisel päeval ilma tema teadmata ära ilmutasime ja talle kinkisime.
Õhtul pidi meie viimane BoozeCruise olema. Panime oma liblikatiivad selga ja kutid pidid Baywatch`i „kostüümidega“ tulema ja kõik jutud. Mis kohapeal selgus, oli see, et laev on over bookitud ja keegi meist ei saa minna! Päris nigel. Läksime siis briti kuttidega nende balconyle rummi jooma kuniks üks neist kurjaks sai, et me Krissuga paar sõna inglise keeles ei rääkinud. Minu tüüp kohe meist kaitsma ja kutid oleks omavahel kaklema läinud. Meil viskas nii üle ja jalutasime ilma sõnagi lausumata minema – nemad jäävad ilma! Hiljem square`il muidugi kohtusime nendega ja kõik olid maha rahunenud, sõpradeks tagasi joonud :D
Ühel hetkel tuli Jake – mu selle suve parim sõber. Ta teab vist KÕIKE, mis ma siin teinud olen. Kellega, kus, mida ja miks. Me nimelt töötasime iga päev koos ühe laua taga ja nii mõnedki asjad tulid päevavalgele kogemata :D Enivei, ta oli end väga täis joonud ja tuli mind kallistama, võttis põlvede tagant mul kinni, tõstis õhku ja lihtsalt viskas asfalti peale maha. Mina oma minikleidi, kingade ja kaabuga seal lamamas, no püsti ei saanud, nii fcking valus oli! Lõpuks üks PR kuskilt tuli mulle appi, Jake jooksis minema.
Neljapäeva hommikul pidime minema Black Pearl`i laevale, et sellega tsillida – mu lemmik piraadipoisid seal ju töötavad ja paat nii kõrge, et saaks hirmasti hüpata! Hommikul oli aga hoopis teine lugu. Olin mina eelmisel õhtul end parajasse peotujusse sättinud ja Frogs`i kuttidega läbutama läinud. Hommikul ärkasin üles ning oleks infarkti saanud – ma olin kellegi villas! Telks poole seina suurune ja akvaarium koos imeliste kaladega veel suurem. Mingi kuradi lind, kes rääkida üritas midagi, istus mu kõrval. Mu telefon oli kadunud, riided, kaabu ja kingad ka. Kuulsin kedagi vannitoas veega sulistamas.. Kui ta sealt väljus, jagasin matsu lahti, kus ma olen! :D Kuna mu asjad olid endiselt kadunud ja tuba oli ime, uurisin, mis kell olla võiks ja sain vastuseks, et olen juba 1,5h hiljaks jäänud oma laevatripile – päris sitt! Telefoni aku oli ka muidugi tühi ja Kristiina ootas mind.. Ainuke, mida ma sel hetkel öelda oskasin oli „oh my God!“ ja nii vähemalt 100 korda. Tüüp lubas peksa anda mulle juba, kui ma kohe ei lõpeta :D
Uurisin ka kuti käest, et kes ta meie lemmikkohas üldse on. Kord teeb jooke ja kord on dj, aga iga päev on ta niisama tsillimas seal enivei. Ta vastas, et manager – ups! :D Ma ikka valin õigeid mehi ma ütlen, niisama workerseid ikka ei tahaks ju :D Kui ma lõpuks oma asjad üles leidsin ja välja selgitanud olin, mis öösel toimus, siis otsustasin siiski koju minna. Telefoni sisse lülitades kohe sõnumimeri pihta hakkas ja mu mees helistama, et kus olin, et Kristiina oli otsinud mind öösel jne. UPS! Benji oli ka messinud, et seagrippi enam pole ja et ta hotellis ja ootab mind külla nüüd. Mina aga läksin oma päeva basseini äärde veetma, sest see oli küll pohmakas, mis mind vaevas. Õhtuni välja mu pea keerles nagu karussell otsas.
Õhtul sain eelmise öö eest omale Frogs`i laheda topi vähemalt! :D
Enne veel võtsime rattad laenutusest ja käisime Benji juures hotellis teises maailma otsas – ta küll terve ei ole. Ütles, et ei saanud üldse seagripi vastaseid medikamentegi, arst lihtsalt kirjutas ta haiglast välja. Enivei istusime ta superluksis hotellitoas ja vaatasime telksist vene multikaid Breezeri ja piibu saatel. Kuna B pidi samal õhtul lahkuma saarelt, koju, siis oligi see meie viimane koos veedetud õhtu ja ühtlasi andsime talle ilmutatud pildid ka üle, ei usu, et kutt sillas oli ju! :D
Vurasime ratastega taas kodu poole, et välja minna sest otsustsime kõik lemmikkohad sel õhtul läbi käia – Frogs, Airlines, BigDogs, Aruba, Kahlua, Ambassades, Starskys, Castle, River Raggae. Viimane on kusjuures kõige omapärased klubi ever! Outdoor, esiteks ja see ilmatuma suur bassein, palmid, shisha, palju musti ja suurepärane muusika. (Ühel päeval käisime vahepeol seal – ei ole lahe pärast vahuseks saamist basseinis ujuda ju – mm, love this place!)
Meie viimane päev, reede, oli eriti teguderohke. Kuna eelmisel õhtul sai alles päikesetõusuga koju tuldud, siis uni oli magus ning kell 12 telefoni helisedes ei tahtnud üldsegi vastata. Päeva probleem oli see, et kes meie kohvrid kokku pakib – asju ju sigapalju juurde ostetud/varastatud/saadud.
Enivei istusime üsna pea oma rataste selga ja läksime randa viimast korda nautima kõrvetavalt kuuma rannaliiva ja laksuvaid Vahemere laineid. Päeva viimasele Yelloka reisile otsustasime juba ammu minna ning see oli ka üle ootuste lahe! Sattusime oma hüppamistega nii hoogu, et ei märganudki, kui tund aega ujumist otsas oli. Ja siis hakkasime järjest kõigiga hüvasti jätma, Krissu pisarsilmil ja mina üllataval kombel mitte. Boss oli nii külm ja, noh mees, kes oma tundeid jällegi ei näita välja. Ta tegi mingeid nõmedaid nalju teemal, et me ei tööta enam tema jaoks ja miks see teda peaks kottima, kas ja kuidas me lennujaama saame, me ei tööta tema heaks ju! Meil oli siis, et fain ja jalutasime minema. Kui ta lõpuks mind paati tagasi kutsus – üle terve sadama röökides, ei läinud ma lihtsalt kohale. Las see jääda tema südametunnistusele :)
Rallisime veel linnapeal ringi, et viimased suveniirid kaasa osta ja viimane korralik söögikord enne kojujõudmist.
Kui me kolm tundi enne ärasõitu koju jõudsime ja pakkima hakkasime oli ikka päris hullumaja küll, kohver oleks justkui kahanenud sadu kordi vahepeal. Tegime ikka rõõmsasti piipu selle kõige juures ja ohkisime, et kas tõesti peame juba ära minema. Alles ju pakkisime oma asju Eestis, nüüd läheme tagasi juba. Ja siis tuli tema.. Kui me hüvasti jätsime ja ta palus mitte VÕÕRAKS jääda, siis mul ei tulnudki pisarapoissi – kummaline (praegu seda kirjutades tahab vägisi tulla). Aga vot kui ma selja keerasin ja tema kaugenevaid samme kuulsin.. my God! Me olime eelnevalt kokku leppinud, et lennujaama viib meid meie üks keskealine ja mitte nii lahe töökaaslane, sest nii on kõigile kergem..
Lõpuks oli meil pool tundi aega, et square`il käia ja kõigi töötavate PR-idega hüvasti jätta. Frogsi kutid, Mayo, Airline`si rahvas ja muidugi minu tulevane abikaasa. :D Tüüp ütles, et ta teab, et me tuleme veel tagasi täna – fck, me ei teadnud isegi täpselt.
Ja nüüd oleme Praha lennujaamas, Krissu magab tooli peal nagu kreeka ee ja mina tsillin. Hetk tagasi jäime peldikusse kinni, koristajatädi tõmbas ukse kinni, aga ei veendunud enne, et meil link olemas oleks. Meil nalja kui palju muidugi, me oleme üldse päev otsa irvitanud nagu segased :D
Ahjaa, siin on soe kah, 10 kraadi tervelt! Uni niidab ja oleme külmumise äärel – sel suvel enne tänast vajasin vaid ühel õhtul dressikat, sest oli vaja öösel veesõda mängida ja hiljem tuule käes hakkas veidi külm.
Kusjuures mul ei ole ikka veel tunnet, et me koju lähmegi päriselt. Homme lähme Yelloka peale tööle, eksju? Kõik ütlevad KALIMERA meile hommikul ja õhtul lähme jälle square`ile möllama, et hommikul paha oleks jälle, onju?
