Viltsi ja Rassu sünna oli ka minu lemmikpäev. Sest just 12. märtsil sain ma kõne Küproselt, kus paluti meil tööle tulla. Peale seda, kui me olime enam kui 40nesse töökohta oma äplikeissõnid saatnud, ostutusime meie väljavalituks just sinna, kuhu me viimasena oma soovist teatasime. (Selle pakkumise leidsime muidugi ühe sealse eestlase kaudu.) Arvasime ikka, et Küpros on ka "must maa" ja seal keegi iii-meile ei loe, vastamisest rääkimata. Aga vot, kus lugu. Vaevalt paar tundi möödus, kui kõne tuli. "Õnneks" olin ma siis teises toas ja avastasin mitmekümneid minuteid hiljem, et keegi vastamata kõne jätnud on ja siis oli kell liiga palju, et tagasi helistada. Aga uurisin kohe välja, et tegemist oli Küprose ja selle meie lemmikkohaga. Helistasin siis Sirtcule kaa, et kuulekuule, mulle helistati. Ta ütles, et temale ka, aga ta ka ei kuulnud telefoni - shit happens! Aga järgmisel päeval (12.03) kirjutasin iimeili, et äkki saab ta helistada tagasi meile sama päeva õhtul. Aga see kohalik eestlane seal teadis öelda, et see boss seal arvutit ei tunne, siis ta ei vastagi kirjadele, nii et pole mõtet muretseda :) Aga ta helistaski nõks peale minu poolt kokkulepitud aega ja ma nii põdesin päev otsa! Ma polnud ju inglise keeles peale keskkooli rääkinud ja see on suht rooste läinud.. Aga hakkama sain. Ta küsis veel, et kas ma oskan iimeile saata ja kodulehekülgedel käia netis. Misasssja? Küsisingi, et "vabandust, ma ei kuulnud" :D Ja ta kordas oma küsimust. (Hiljem see eestlane muidugi ütles, et onu trükib ühe näpuga ja otsib paar minni mingit tähte klaviatuuril taga :D ja arvatavasti võtab siis minu kontorisse meilidele vastama ja muid selliseid asju tegema. Kõlab hästi! :)) Igal juhul ta ütles, et me oleme väga oodatud tema juurde. Lubas majutuse korda ajada ja jäi ootama meie lennukuupäevade selgumist. Vahepeal pidi ta aga Helsingisse minema mingile seminarile või asjale ja siis, et võib-olla astub Eestist ka läbi ja ehk saaks siis kokku. No kindel ju! :)

Terve õhtu ma mõtlesin, et SEE EI SAA OLLA TÕSI! See ei ole ju reaaalne, et me lähemegi! Rand, peod, palmid, päike ja nautkene ka tööd rahvusvahelises seltskonnas.

Kui ma vahepeal kahtlesin, et kas ikka tasub minna kuskile kaugele, siis K. rääkis nii palju ilusaid asju, et ma pidasin peale seda end idioodiks, kui peaksin siia jääma. Pealegi, kui ma ei lähe nüüd, siis ma ei lähe tõenäoliselt iialgi. Sest vaevalt ma 40aastaselt asjad pakin ja kuhugi minema hakkan :D
K. tuletas meelde, et SUUR palk ei olegi oluline. Maksab see, et seal saab silmaringi avardada; emotsioonid on hindamatud, mis teine keskkond toodab; keelepraktika; kogemus/elukool.. ja meie puhul veel plusss palmid ja päike!!
Ja M. ütles, et seal pole neid tüütuid sugulaste kohustuslikke sünnipäevi ja eesti suved ei jookse kuhugi eest ära. Tagasitulles on ikka kõik sama koha peal. Ja et see aeg läheb kiiresti. Esimene kuu pidi olema kõige raskem - kõige tõenäolisem, et pakid peale kahte nädalat asjad ja ostad tagasisõidupileti. Aga kui selle aja ära elad ja harjud kohalike ajaarvestusega: "10 minutit on vabalt pool tundi või üldse homme", siis pole midagi hullu. Tema olevat seal kaugel olles rohkem hakanud suhtlema eesti sõpradega kui siin olles. Siin Eestis pole ju kellelgi kunagi aega kohtuda ja kui kaugel oled, siis ikka netis olles tulevad kõik uurima kuidas läheb ja värki ning siis on suhtlemine palju aktiivsem kui ühes riigis viibides.
M. või K. kumbki neist kubas uue Ülemiste järve nutta lennujaamas ja T. ütles:
"no siis peame ikka korraliku eesti peo maha pidama:)
et oleks mille pärast tagasi tulla:)"

Uskumatu juba praegu. Kõik, st need vähesed, kes teavad, et ma lähen, on nii muretsema hakanud. Niisiis ma tunnen juba praegu, et sinna kaugele minemine lähendab mind ja mu sõpru rohkem kui siin olemine. Oma pisivennat ma igatsen juba küll sajaga, kuigi mu äraminekuni on üks kuu jäänud. Tema väljend: "Mannu!! Aga sa ei olegi ju täna veel kalli saanud!?! :O :(" hakkab mind vist igapäevaselt unenägudes kummitama ja pisarat silmanurka tooma. Aga nagu ma ise alati räägin ära kolivatele/sõjaväkke minejatele jne, et pisut igatseda ongi hea, eemalolemine lähendab ja tagasitulles on seda suurem kohtumisrõõm!! :)

Aga seda ma Teile luban, et mingit lennujaama saatmist EI TULE! Ma ei viitsi seal tönnida, kahetsema hakata, tuju rikkuda nii Teil kui ka endal. Ma tahan siin ära minna lõbusalt, külg ees rallides, otse peomeeleolus (või peolt)! Nagu T. ütles, et tõepoolest oleks, mida seal meenutada/igatseda ja mille pärast tagasi tulla!
Ma lähen sinna, et hakkama saada! Ja ma saan hakkama! Mina pole see, kes kahe nädala pärast kohvreid pakkima hakkab ja töllamölla tagasi tuleb.